Üks tüdruk minu kursuselt kutsus meid veinimaitsmisele. See on spetsiaalne üritus Wolfson kolledžis. Kuna me polnud varem kunagi sedasorti veinimaitsmisel käinud, siis otsustasime järele proovida.
Õhtu jooksul anti proovida 9 erinevat Prantsuse veini: 4 valget, 1 klaas šampust, 3 punast ja üks valge dessertvein. Igaühel oli ees A4 tabel, mida me pidime täitma iga veini kohta; väljad nagu “sügavus”, “lõhn peale veini kerget loksutamist”, “viinamarjade päritolu” jne…. Lisaks veel ilus värviline veini-aroomiratas, mis pidi aitama meid võimalikult rikaste omadussõnade leidmisel. Aroomiratta lähemal uurimisel leiab sealt pärleid nagu “hobusene”, “petrooleum”, “peekon”, “higine”, “märg koer” jne. Huvitav mis näo portugaallased teevad kui me neilt peekoni-lõhnalist veini küsime.
Keegi õnneks jooki peale maitsmist purki ei sülitanud aga seal oli küll inimesi, kes asja väga tõsiselt võtsid. Mainiti koguni maailma-meistrivõistlusi veinimaitsmises. Annad õigele inimesele lonksu veini ja ta ütleb sulle, et see on valmistatud Alentejo istanduse viinamarjadest 22 aastat tagasi ning siiani seisnud tammepuust tünnides.
Me seevastu suhtusime asja lustlikult ja meeleolu muutus õhtu jooksul aina lustlikumaks. Paberile läksid iseloomustused “lõhnab nagu sokid aga maitseb nagu diisel”, “mekib nagu sulajuust ahvipärdiku õlgadel”, “värvuselt justnagu oleks 2 liitrit vett joonud”. Ühiselt jõudsime järeldusele, et meile piisab binaarklassifikatsioonist: vein, mis kõlbab juua ja vein, mis ei kõlba.
