In Jurop

Cambridge’i ülikoolis on süsteem, et bakatudengitele antakse loengute kõrvalt ka eratunde. See kuulub ülikooli juurde, mitte ainult eraldi soovijatele. Protsessi nimi on supervision ja selle käigus toimub individuaalne õpe kahe tudengi ja ühe õppejõu vahel. Iga aine jaoks on eraldi supervision‘id ja tavaline sagedus on 1 kohtumine 4 loengu kohta. Eesmärk on leida üles kõik kohad mis tudengil loengust segaseks jäid ja need ära lappida. Võimalusel ka veidi programmist kaugemale minna või siduda seda teiste aladega.

Supervision‘eid viivad läbi reeglina doktoritudengid kes vastavat ala hästi tunnevad. Nüüd olen ka mina nende hulgas - eile ja täna kohtusin kolme grupiga, kokku 7 tudengit. Õpetan Information Retrieval‘it ehk info leidmisega seotud algoritme ja teemasid. Palka makstakse selle eest ka ja tunni hind on ilmselt suurem kui Eesti õpetajatel. Aga väga palju õpetada ei saa, sest siin kehtivad kindlad reeglid mitu tundi doktoritudeng nädalas töötada tohib. Pealegi, iga kohtumine tuleb ette valmistada ja kodutööd parandada, mis võtab päris korralikult aega. Igatahes on väga vahva nüüd ise õpetamist proovida.

Olen laisk olnud ja pole mingit uut pilti panna

Pildi asemel natuke nalja.

Lähen nüüd proovieksamit tegema. Brr…

Yesterday there was a job fair in the computer lab - all the companies looking for compsci employers where there with little tables. For example, some known names there were IBM, Google, Bloomberg, Broadcom, Symbian, VMWare etc. 51 total.

I explored between the stands for two hours but only got to talk to about half of them. The story was quite similar for a lot of companies - they are looking for people with basically any kinds of backgrounds to employ them mainly as software developers. But if a student has a different idea, most are willing to accommodate it or create new jobs, just as long as the bright people go to work for them.

So at least for now the economic crisis doesn’t seem to affect the IT sector too much. Some of them were even announcing, that thanks to the crisis banks are now ordering some very specific software and they are getting record profit.

In the evening I went to the presentation of Autonomy - a company that develops technology for meaning based computing, something that suits quite well with my course. The presentation was in a fancy hotel and we got a free 3-course dinner. Yum-yum :).

Mina küll ei teadnud, et selline loom olemas on.
PILT

Öösel kell 1 rattaga läbi Cambridge’i lennata, kui linna katab kerge udu ja igal pool on väikesed armsad tulukesed - võrratu tunne. Arvasin, et taolisi vaateid näeb ainult filmides. See linn muutub öösiti ainult ilusamaks.

Täiesti kõrvalisel teemal: Värske maailma ülikoolide edetabel. Cool

Magistrikraad on siin selline asi, mille kohalikud tudengid enamasti vahele jätavad - baka lõpetanu saab otse doktorisse minna. Seepärast on minu kursusel koos väga värvikirev ja rahvusvaheline seltskond uusi tudengeid. Meid on kokku 13 ja kui ma ei eksi siis on kõik pärit erinevast riigist, näiteks Inglismaa, USA, Eesti, Läti, Kreeka, Egiptus, Araabia Ühendemiraadid, Lõuna-Aafrika Vabariik, Pakistan… Päris kõik esimesel katsel meelde ei jäänud. Nii kirjut punti pole ma ausaltöeldes varem kohanud

Sellele lisaks on kolledžis veel inimesi Sri-Lankalt, Malaisiast, Hong Kongist jpm.

Churchill on küllaltki uus ja kaasaegne kolledž aga mõned huvitavad traditsioonid ja rituaalid siin siiski on. Üks neist kannab nime Superhall.

Tegemist on sisuliselt piduliku õhtusöögiga ja see toimub igal reedel. Päris niisama aga kohale ilmuda ei saa vaid paar päeva varem tuleb ennast netis registreerida. Kõik on pidulikes riietes ja ülikondades. Sobival hetkel sisenevad kõik saali ja jäävad oma koha juurde seisma. Kui kõlab gong, võivad kõik istuda ja kelnerid hakkavad sööke ette kandma. Serveeritakse kolmekäiguline õhtusöök, mis on märgatavalt peenem ja mõnevõrra maitsvam kui tavaline toitlustus. Alles eile võeti vastu ka reegel, mis lubab igaühel kaasa võtta  piiratud koguses veini, õlut või siidrit - loomulikult paljud seda võimalust ka innukalt kasutasid. Söömaaja lõppu tähistab taaskord gong ja enne seda on rangelt keelatud lauast tõusta. Kui gong kõlab, tõusevad kolledži tähtsamad isikud oma lauast ja lahkuvad. Seejärel lülituvad tudengid automaatselt välja oma peenelt režiimilt ning hakkavad hüüdma tooste, laulma jms.

See oli üks mõnus killuke Cambridge’i rikkast kultuurist, sai vestelda huvitavate inimestega ning kõhu päris korralikult täis süüa

Eile toimusid lõpuks esimesed loengud, enne seda oli sisseelamise periood. Kui eilne päev oli veel enam-vähem mõistetav siis täna läks küll juba käest ära. Õppejõud lendas läbi kõne- ja signaalitöötlusalgoritmide nagu muuseas, ma lihtsalt vaatasin suurte silmadega. Iga natukese aja tagant tuli: “Any questions? No? Great!”.

Aga vähemalt ei olnud ma ainus, kelle jaoks see natuke palju oli - ka kursusekaaslased kinnitasid, et eriti palju esimesel katsel küll kohale ei jõudnud. Aga lõpuks jõudsime järeldusele, et eks me kõik tulime siia ju väljakutset otsima. Suht mõttetu oleks korrata elementaarseid ja tuntuid asju. Meile on abimaterjaliks märgitud umbes 20 1000-leheküljelist raamatut. Üks selline kolakas sai juba raamatukogust ära tiritud, eks ma hakkan siis kuskilt otsast pihta.

Täna on mul neljas päev Inglismaal. Lõpuks õnnestus omale tuppa ka netiühendus saada.

Inglaste puhul hakkab silma, et enamus on sõbralikud, lausa harjumatult sõbralikud. Paar korda on mõni suvaline tänavalt juttu hakanud ajama. Cambridge on minu jaoks üks väga omapärane linn, sellist kooslust pole ma kuskil varem näinud. Kõik kohad on täis väga vanu ja unikaalse arhitektuuriga hooneid. Samas on linn ennast kohandanud 18000′le tudengile kes siin elavad ja esindatud on suured kaubandusketid, pubid, restoranid jne. Linna ääred on täis rohelust, palju on puid ja parke ning läbi kesklinna voolab jõgi. Ja kuna tudengitel on keelatud siin autot omada, siis kõik kohad on täis jalgrattaid ja jalgrattureid. Vat selline on minu esmamulje Cambridge’ist.

Esimest korda elan välismaal ja see mõjub suhteliselt raskelt. Võõras riik, kombed, kultuur, elukoht, ülikool, inimesed - ühekorraga natuke palju. Aga usun, et kõigist võimalikest sihtpunktidest on Cambridge sisse elamiseks üks parimaid. Välistudengeid on palju ja nende peale on mõeldud. Nii et siin ma siis vaikselt kohanen ja katsun pinnast.

Seda küsimust on mult mõned korrad juba küsitud. Kuna mind on sinna vastu võetud, siis panen oma käigud siia kirja. Kunagi hiljem tuleb äkki ka postitus “Kuidas Cambridge’is ellu jääda?”.

Kandideerisin magistrisse, bakalaureuse jaoks on tõenäoliselt natuke teistsugune protsess.

• Oluline on proovida. Kes ei ürita, see ei saa sisse ka. Viimastest aastatest on näha, et Eesti gümnaasiumid ja ülikoolid suudavad toota õpilasi, keda võetakse vastu parimatesse ülikoolidesse üle maailma.
• Asja tuleb ajama hakata väga vara. Ma kandideerisin magistrisse ja alustasin kandideerimisprotsessi aasta enne reaalselt õppima asumist. Bakalaureusesse kandideerijatel on tähtajad minu teada veel varasemad.
• IELTS test tuleb teha. Eestis teeb neid British Council ja sinna on ka mitu kuud järjekorda. Tavaline komplekstest - kirjutamine, lugemine, kuulamine, rääkimine. Sisse saamiseks peavad kõik moodulid olema heal tasemel. Kui midagi väga valesti läheb, siis saab ka uuesti teha aga järjekorrad on pikad ja see nali maksab ka päris palju.
• Peaks otsima välja, kuhu täpselt soov on kandideerida. Cambridge on väga suur ülikool, täpsemat infot erialade kohta saab konkreetse teaduskonna kodulehelt. Bakatudengite jaoks on siin päris hea ülevaade kursustest. Magistri- ja doktoritudengid saavad sealtkaudu vähemalt teaduskonna kodulehe välja otsida ja seal peaks juba rohkem infot olema. Siin on ka üks ametlik aga vähekasulik leht.
• Avaldus tuleb ära täita. Magistrisse kandideerides sain seda netis teha, baka omad (vist) nii mugavalt ei saa. See on üks hea pikk põhjalik dokument ja selle täitmiseks tasub natuke aega varuda. Avaldusega kaasa tuleb saata erinevaid pabereid, näiteks soovituskirjad õppejõududelt ja väljavõtted kõigist õppetulemustest.
• Olen lugenud, et tudengite valimisel vaatavad nad eelkõige akadeemilisi saavutusi, mitte igasugu kõrvalisi tegevusi. Bakalaureuse keskmine hinne oli mul 4.68 nii et see oli vist piisavalt hea. Aga ma ladusin ritta ka kõik oma koolivälised projektid BEST-Estoniaga ja paistab, et see halba ei teinud.
• Tuleb valida kolledž kuhu kandideerida. Cambridge’is on 31 kolledžit ja ei ole mingit süsteemi, mis määraks, kuhu sa kandideerima peaks. Kuskile sa vastu võetud saama pead nii et ma lihtsalt vaatasin ükshaaval kolledžite kodulehti läbi ja lõpuks valisin mõned.
• Kui kõik avalduse materjalid saadetud, siis tuleb lihtsalt oodata. Netis on ka niiöelda “iseteenindus” kus võib jälgida oma avalduse staatust.
• Ühel hetkel sain sealt teate, et mind tahetakse intervjueerida. See võib toimuda ka telefoni teel aga tahtsin ise kohale minna. Mulle saadeti natuke erialaseid materjale mille pidin läbi töötama. Olin netist lugenud suht hirmutavaid lugusid sealsete intervjuude kohta aga mind lasti millegipärast eriti kergelt tulema. Küsiti mõned üldised küsimused (miks sa siia tahad tulla jne) ja siis paluti saadetud materjalide pointi lahti seletada.
• Mõne päeva pärast tuligi teade, et olen ülikooli vastu võetud. Järgmiseks oli mulle vaja kolledž leida. Õnneks võeti mind vastu Churchilli kolledžisse aga selle jaoks magistrant enam midagi spetsiaalselt tegema ei pea kui ta ülikooli poolt vääriliseks on tunnistatud.
• Varem esitatud avaldus oli ühtlasi ka avaldus stipendiumide saamiseks. Neid on seal päris mitu ja õnneks ma ka sain kaks tükki (mis küll ei kata täies osas kulutusi). Stipid kuluvad väga ära sest õppemaks ja kolledžimaks on päris korralikud ning Inglismaal elamine on üldse kulukas lõbu.

Ongi kõik. Soovin edu, ükskõik kuhu ülikooli kandideerite. =)