In Jurop

Olen nüüd juba natuke aega doktoritudeng olnud ja see on ikka oluliselt erinev baka- või magistriõppest.

Põhiline märgatav vahe on see, et loenguid pole. Kohe üldse mitte. Teoreetiliselt võiks ju teiste kursuste jaoks mõeldud loenguid kuulamas käia aga pole selleni eriti jõudnud. Esimesel semestril käisin küll õppejõu soovitusel ühte masinõppe loengut kuulamas kaks korda nädalas aga see oli ka kõik. Vaatab, ehk jõuab edaspidi veel kusagile, sest asjalikke kursuseid siin ikka jagub.

Loengute puudumine toob kaasa ka selle, et igasugune kindel graafik puudub. Pole kindlat kellaaega millal ennast üles ajama peab, pole kodutöid ja eksameid. Mõni päev töötad, mõni päev mitte, nii kuidas juhtub. Nädalavahetused sulavad muude päevadega vaikselt ühte ja kui midagi tehtud peab saama siis tuleb ennast ise motiveerida. Eks see ongi doktoriõppe eesmärk - õppida iseseisvat tööd tegema. Ma pole veel selgusele jõudnud kas see on lihtsam või raskem kui magister: ühest küljest on väga hea olla oma aja peremees, teiselt poolt andis rutiin kindluse et ma oma aega kasutult maha ei maga, nii otseses kui kaudses mõttes.

Kui meil loenguid ei ole, mis me siis teeme? Loeme. Vähemalt selline mulje on jäänud. Loeme loeme loeme seni kuni saame asjast ülevaate ja mõtleme välja midagi sellist, mida varem kirja pandud ei ole. Siis me kirjutame selle üles, et teised saaksid seda omakorda lugeda ja tsüklit jätkata.

Okei, IT valdkonnas on siiski ka hea ports programmeerimist asjasse segatud. Kuna enamus uurimistööd kipub püüdlema praktilise väärtuse poole siis tuleb selle kasulikkust ka kuidagi tõestada. Selleks programmeeritakse tavaliselt prototüüp valmis ja tehakse eksperimendid mida saaks teistele näidata. Ja kuna lahendused on tavaliselt liiga keerulised et neid peas valmis mõelda, siis kipub asi nii olema et uurimistöö käib koostöös süsteemi arendusega.

Loeme me aga teadusartikleid. Ausalt öeldes ei olnud mul enne doktorantuuri erilisi põhjuseid nendega kokku puutuuda. Tegemist on kirjutisega, kus autor või autorid esitavad oma uurimistööd. Selle lihtsalt kirja panemiseks aga ei piisa - süsteem näeb ette, et artiklid avaldatakse teadusajakirjades või konverentside raames ning sellele eelneb kadalipp teiste teadurite poolt. Artikleid loeme me just selle pärast, et nad kajastavad teaduse viimast sõna - selleks ajaks kui midagi raamatusse või õpikusse jõuab, on see reeglina juba 5-15 aastat kasutusel olnud. Mõned näited mida ma hiljuti lugenud olen: [1] [2]. Artiklite leidmiseks sobib hästi Google Scholar, nende haldamiseks aga Mendeley.

Võiks ju arvata, et siin Cambridge’is on kõik kohad geeniuseid täis. Aga tegelikult on enamus tavalised tudengid, nagu mina. Eelmisel nädalal kohtasin aga päris sertifitseeritud geeniust.

Dan Jurafsky tuli siia ja tegi meile ühe seminari. Tegemist on tuntud kõne- ja keeleteadlasega Stanfordi Ülikoolist, kes on ka minu magistrikursuse põhiõpiku autor. Ta on ühtlasi ka MacArthuri preemia saaja. Tegemist on fondiga, mis sisuliselt otsib üles (Ameerika) geeniused ja annab neile suure summa raha et nad saaksid sellega teha mida ise tahavad.

Seminaril rääkis ta meile oma käsilolevatest uurimisprojektidest. Näiteks korraldas ta tudengite vahel seeria pimekohtinguid, lindistas kõik vestlused ja treenis selle abil süsteemi mis suudab kõnet analüüsides aru saada kas inimene flirdib oma partneriga või mitte. Ja mis on märkimisväärne, see süsteem tuleb ülesandega paremini toime kui inimesed. Minu arust tõeline insener - leiutas masina mis mõistab naisi. Aplaus!

Teine aktuaalne projekt on süsteem, mis saab sisendiks uurimisartikli kokkuvõtte ja siis ütleb sulle, milliseid varemkirjutatud artikleid peaksid sa oma töös mainima või vähemalt nendega kursis olema.

Peale seminari läksime koos väiksema seltskonnaga restorani sööma. Dan jättis väga meeldiva mulje - oma intellekti ja staatuse juures oli ta hämmastavalt sõbralik ja tagasihoidlik. Igatahes väga vahva kogemus.

Kord nädalas käin tango tundides. Eelmisel aastal tegin peotantsu aga argentiina tango on sellest ikka suhteliselt erinev. Pole mingit kindlaksmääratud liigutuste seeriat, ainult mõned põhilised sammud mida omavahel vastavalt tujule kombineerida. See muudab asja muidugi mõnevõrra keerulisemaks, sest mees peab otsustama mida järgmisena teha ning seda piisavalt hästi naispoolele edasi kommunikeerima. Sisuliselt rindkere ja õlgade kaudu antakse edasi väikesed vihjed ning partner peab suutma tunnetada milline võte järgmiseks tuleb.

Eile käisime Tango Fiesta kontserdil kus orkester mängis erinevaid tangosid ja tantsijad esinesid samal ajal. Väga hästi mõjus.

Praeguseks olen juba veidi üle kuu aja Inglismaal tagasi olnud aga siia pole jõudnud veel midagi kirja panna. Üritan seda nüüd pisut parandada.

Magister sai suvel edukalt lõpetatud. Ju siis ei saanud Inglismaast veel küllalt, igatahes tulin tagasi doktoriõpingutele. Õpin Cambridge’i Ülikoolis, Arvutilaboris, Keele- ja tekstitöötluse grupis. Ühtlasi olen endiselt ka Churchilli Kolledži liige. Minu juhendaja on Ted Briscoe ning uurimistöö alaks on info eraldamine biomeditsiinilistest tekstidest, selle töötlemine ja esitamine. Enam kolledži majutuses ei ela, rendin maja koos kahe sõbraga, ühel väga vulgaarse nimega tänaval (kes teab see teab ). Sissejuhatuseks aitab, edaspidi räägin täpsemalt…

Cambridge lisati mõned päevad tagasi Google Street View linnade hulka. See tähendab, et huvilised saavad nüüd neti vahendusel linnas ringi vaadata.

LINK

Liikumine käib nooltega.

Here is a list of things I believe, not a comprehensive list I hope but still. Most of them are not my original ideas but thoughts I have picked up from various sources over the past few years. I wrote them down quite a while ago but tonight is a good night to post them.

Here they are, in no particular order.

I believe that twenty years from now I will be more disappointed by the things I didn’t do than the things I did.

I believe that achievement is balanced by fault, by lack; and that anyone who excels is overcompensating.

I believe that when you have everything, you want something else, something more specific, something more extreme, something perfect.

I believe it doesn’t matter who we are inside; it’s what we do that defines us.

I believe that all men are good until proven evil.

I believe in true love.

I believe that practicing humility is a worthwhile endeavor.

I believe in doing good without expecting something in return.

I believe that I make my own destiny.

I believe that outcasts have something to say that should be listened.

I believe that if we don’t make choices, choices make one for us.

I believe it’s good to know that you don’t know.

I believe that we are part of nature, we have just forgotten.

I believe that naive people achieve more because they don’t belive in failure.

I believe that all it takes for evil to prevail is the indifference of good men.

I believe that happiness is a decision but maybe the most difficult one.

Pole jälle tükk aega midagi kirjutanud, sest nii vahvalt kiire on kogu aeg. 9 päeva pärast sõidame Portugali ära ja selleks ajaks peavad kõik asjad esitatud olema. Kokku 11000 sõna teksti, mida ma pole veel kirjutama hakanud. Whoopdidoo…

Nädalavahetusel oli Michelle’i juures pidu. Kunagi ammu lasin lendu idee, et teeme kellegi kodus korraliku kokkamise. Nüüd siis tegime selle ära. Köögis olid ainult mehed - mina ja kaks sõpra. Valmistasime paellat ja erinevat sorti bruchettasid. Aega läks ettenähtud 30 minuti asemel küll 2 tundi aga tulemus oli täitsa hea, kõik kiitsid. Pärast seda tegime lõket ja ajasime juttu. Lubasime naised ka kööki ja nad tegid meile küpsiseid

Enne magamaminekut mängisime veel Wii, PS3 ja kassiga (nimega Lucky). Kuna kõik ainukese autoga koju ei saanud ja pidu toimus päris kaugel, siis jäime osadega ööseks sinna. Päris lõbus oli hommikul bussidega tagasi seigelda.

Avastasin, et ma saan kolledžis ka öösel klaverit mängima minna ja olen seda võimalust juba mitmel õhtul kasutanud. Steinway tiibklaver ja puha. Väga mõnus tunne on; korteris pole ma kunagi proovinud kesköö ajal klaveriga häält teha aga siin on selle tarvis õnneks eraldi muusikamaja.

Nüüd magama ja hommikul taas tööle. Järgmised 9 päeva tulevad tihedad. Tõenäoliselt homme filmiõhtut teha ei jõua aga tantsimist nii kergelt vahele ei jäta….

Teisipäeval peale tantsimist proovisime teistmoodi filmiõhtut. Kuna meil on ööpäevaringne ligipääs loenguruumi, siis otsustasime seda ära kasutada. Õhtul kell 8 tellisime laborisse pitsad, vedasime kohale puhketoolid, lükkasime projektorile arvuti külge ja vaatasime Tropic Thunder’it. Päris lõbus oli ning jõudsime ühisele otsusele, et plaan väärib tulevikus kordamist.

Täna saatsin sõbrale teate, et Ryanair müüb 7 euroga pileteid Stansted -> Porto (Portugal) -> Stansted. Paari tunni pärast tüübid helistavad mulle: “Ostsime piletid ära just, 12 tükki. Palju sa pagasit tahad kaasa võtta?”. Ehk siis Portugali minek, 12-17 märts.

Eestis olen 23 märts - 3 aprill.

Sellise pealkirjaga artikkel ilmus hiljuti:
http://www.thesun.co.uk/sol/homepage/news/article2213124.ece

Ehk siis Newnham Kolledžis, mis mõeldud ainult tüdrukutele, on vahva joomisklubi Newnham Nuns. Artikkel räägib mõne lausega, mida kohutavat nad on korda saatnud.

Mulle meeldivad eriti need Oopma-Loompa pildid, facebookis on terve seeria…

Teisipäev: rumba, cha-cha, quickstep, jive -> The Trailer of Life -> The Curious Case of Benjamin Button.