Hiljuti käis meil väike tivoli külas.

Veel üks pilt Wolfsoni peolt. Mina ja Helen.

Pilt on 90 kraadi pöördes aga nii on huvitavam

Zorbing ehk sõitmine suure läbipaistva palli sees

Peol oli ka oma hasartmängunurgake. 15 minutiga olin kõik žetoonid kaotanud, vedas et raha peale ei mängitud. Aga noh, kui hasartmängus ei vea siis ehk veab milleski muus.

Käisime Wolfson Kolledži juunipeol. Enamus Cambridge’i kolledžeid korraldab kord aastas kevadel või suvel suure peo kuhu tuleb kohale suur hulk pidulikku rahvast, antakse süüa-juua, tantsitakse, mängivad bändid, esinevad koomikud, kohal on erinevad atraktsioonid jne jne. Pidu kestis kaua ja kell 5 said “ellujääjad” hommikusööki

Radcliffe Camera, Oxfordi Ülikooli raamatukogu üks kuulsamaid hooneid. Külastajatele kahjuks suletud. Pildistatud kõrvalasuva kiriku tornist.

Oxfordi kindluses

Põhiline märgatav vahe on see, et loenguid pole. Kohe üldse mitte. Teoreetiliselt võiks ju teiste kursuste jaoks mõeldud loenguid kuulamas käia aga pole selleni eriti jõudnud. Esimesel semestril käisin küll õppejõu soovitusel ühte masinõppe loengut kuulamas kaks korda nädalas aga see oli ka kõik. Vaatab, ehk jõuab edaspidi veel kusagile, sest asjalikke kursuseid siin ikka jagub.

Loengute puudumine toob kaasa ka selle, et igasugune kindel graafik puudub. Pole kindlat kellaaega millal ennast üles ajama peab, pole kodutöid ja eksameid. Mõni päev töötad, mõni päev mitte, nii kuidas juhtub. Nädalavahetused sulavad muude päevadega vaikselt ühte ja kui midagi tehtud peab saama siis tuleb ennast ise motiveerida. Eks see ongi doktoriõppe eesmärk - õppida iseseisvat tööd tegema. Ma pole veel selgusele jõudnud kas see on lihtsam või raskem kui magister: ühest küljest on väga hea olla oma aja peremees, teiselt poolt andis rutiin kindluse et ma oma aega kasutult maha ei maga, nii otseses kui kaudses mõttes.

Kui meil loenguid ei ole, mis me siis teeme? Loeme. Vähemalt selline mulje on jäänud. Loeme loeme loeme seni kuni saame asjast ülevaate ja mõtleme välja midagi sellist, mida varem kirja pandud ei ole. Siis me kirjutame selle üles, et teised saaksid seda omakorda lugeda ja tsüklit jätkata.

Okei, IT valdkonnas on siiski ka hea ports programmeerimist asjasse segatud. Kuna enamus uurimistööd kipub püüdlema praktilise väärtuse poole siis tuleb selle kasulikkust ka kuidagi tõestada. Selleks programmeeritakse tavaliselt prototüüp valmis ja tehakse eksperimendid mida saaks teistele näidata. Ja kuna lahendused on tavaliselt liiga keerulised et neid peas valmis mõelda, siis kipub asi nii olema et uurimistöö käib koostöös süsteemi arendusega.

Loeme me aga teadusartikleid. Ausalt öeldes ei olnud mul enne doktorantuuri erilisi põhjuseid nendega kokku puutuuda. Tegemist on kirjutisega, kus autor või autorid esitavad oma uurimistööd. Selle lihtsalt kirja panemiseks aga ei piisa - süsteem näeb ette, et artiklid avaldatakse teadusajakirjades või konverentside raames ning sellele eelneb kadalipp teiste teadurite poolt. Artikleid loeme me just selle pärast, et nad kajastavad teaduse viimast sõna - selleks ajaks kui midagi raamatusse või õpikusse jõuab, on see reeglina juba 5-15 aastat kasutusel olnud. Mõned näited mida ma hiljuti lugenud olen: [1] [2]. Artiklite leidmiseks sobib hästi Google Scholar, nende haldamiseks aga Mendeley.