Kord nädalas käin tango tundides. Eelmisel aastal tegin peotantsu aga argentiina tango on sellest ikka suhteliselt erinev. Pole mingit kindlaksmääratud liigutuste seeriat, ainult mõned põhilised sammud mida omavahel vastavalt tujule kombineerida. See muudab asja muidugi mõnevõrra keerulisemaks, sest mees peab otsustama mida järgmisena teha ning seda piisavalt hästi naispoolele edasi kommunikeerima. Sisuliselt rindkere ja õlgade kaudu antakse edasi väikesed vihjed ning partner peab suutma tunnetada milline võte järgmiseks tuleb.
Eile käisime Tango Fiesta kontserdil kus orkester mängis erinevaid tangosid ja tantsijad esinesid samal ajal. Väga hästi mõjus.
Churchillis on vastavad klaveriga varustatud ruumid mida saab omale interneti vahendusel broneerida. Üritan neid ikka kasutada ja vaikselt harjutamas käia. Mõnus, rahustav. Kaasaegse muusika noote hangin lehelt Pianofiles.com - põhimõte on, et kasutajad kontakteeruvad üksteisega ja vahetavad noote.
Kitarriga tegelen ka endiselt, tulevad juba õiged hääled küll aga kõvasti vaja veel harjutada. Noh, vähemalt kolm aastat on aega
Olen nüüd laboris ametlikult researcher ehk uurimistöö tegija. Eelmise aastaga võrreldes on süsteem hoopis teine. Enam ei ole loenguid (teatud erand välja arvatud), praktikume jms. Esimene tähtaeg millegi tegemiseks on alles suvel, seepärast on kohati keeruline motiveerida ennast midagi produktiivset tegema. Loengutega oli lihtne ja konkreetne - tahtsid või mitte, kohale tuli ikka minna.
Suurem osa ajast kulub hetkel lugemisele. Enam ei loe ma õpikuid või raamatuid vaid teiste kirjutatud ja avaldatud uurimistöid. Need on reeglina 8 lehekülje pikkused üllitised mingil konkreetsel “innovatiivsel” teemal ja nende kvaliteet kõigub seinast seina. Kord nädalas on meil ka ühine koosolek kus sama valdkonna inimesed saavad kokku ja keegi räägib mingist huvitavast uurimistööst mis ta leidnud on.
Lisaks on mul nüüd oma (jagatud) kontor, tööarvuti, nimi uksel ja sissepääs nendesse piiratud labori koridoridesse kuhu varem ainult tähtsad ninad sisse said
Nagu avastasin on Cambridge rahvusvahelises edetabelis koha võrra tõusnud. Number 2 sel aastal. Sealt on näha, et ainuke põhjus miks ta esimene ei ole, on tsiteeringute arv - kui palju tsiteeritakse Cambridge’is tehtud uurimistööd. Kuna olen ka nüüd “uurija”, siis ei jää vist muud üle kui jalad kõhu alt välja võtta ja end pisut liigutada.
Praeguseks olen juba veidi üle kuu aja Inglismaal tagasi olnud aga siia pole jõudnud veel midagi kirja panna. Üritan seda nüüd pisut parandada.
Magister sai suvel edukalt lõpetatud. Ju siis ei saanud Inglismaast veel küllalt, igatahes tulin tagasi doktoriõpingutele. Õpin Cambridge’i Ülikoolis, Arvutilaboris, Keele- ja tekstitöötluse grupis. Ühtlasi olen endiselt ka Churchilli Kolledži liige. Minu juhendaja on Ted Briscoe ning uurimistöö alaks on info eraldamine biomeditsiinilistest tekstidest, selle töötlemine ja esitamine. Enam kolledži majutuses ei ela, rendin maja koos kahe sõbraga, ühel väga vulgaarse nimega tänaval (kes teab see teab ). Sissejuhatuseks aitab, edaspidi räägin täpsemalt…
Teisipäeval veetsime päeva Londonis. Kõigepealt Vergtigo 42, Londoni kesklinna kõrgeima (maailma kõrguselt 28s) pilvelõhkuja tipus asuv baar. Seejärel Tower of London ja kroonijuveelid. Plaanis oli väike paadisõit aga sellest jäime maha ja rüüpasime kohvi/teed hoopis. Edasi õhtusöök restoranis Stef’s ja lõpuks muusikal Billy Elliot, Victoria Palace Teatris. Tõsine tase oli ikka, hirmus professionaalselt tehtud show.
Täna hommikul pakkisin kõik oma kodinad kokku ja öösel alustan teekonda kodumaa poole.
Mõned päevad tagasi toimus lõputseremoonia, sain magistrikraadi kätte.
Suht selline omapärane tseremoodia oli. Kõik pidid normide kohaselt riides olema: must ülikond, valge pluus, mustad kingad, ürp/keep/vms (ingl. k. gown), omandatava kraadi värvides kapuuts, bands (need veidrad valged asjad kaelas) ja valge kikilips.
Siis marssisime rivis kolledžist kesklinna Senate House’i. Kuna kolledžeid on nii palju ja kõik peavad lõpetama samal päeval samas majas, siis toimus päeva jooksul palju pooletunniseid tseremooniaid, kus umbes 3 kolledžit korraga käsile võeti. Sisuliselt läksime kolonnis ühest uksest sisse ja teisest välja, vahepeal maha ei istunud. Ladina keeles löödi igaüks vastava kraadi seisusesse. Külalised said ikka istuda aga filmimine ja pildistamine oli keelatud. Ainult nemad ise pildistasid iga lõpetajat ja seda pilti võis siis pärast korraliku raha eest lunastada
Külastasin loomaaia liblikamaja. Päris vahva oli, ma polnud varem midagi taolist näinud. Liblikaid kasvatati sealsamas kohapeal ja nad lendasid päris suurte hulkadena majas ringi, maandusid külastajate peale jne. Sisse- ja väljaminekuks olid topeltuksed ning enne lahkumist tuli peeglist kontrollida, et keegi salaja kaasa ei tule.
